Enesetapust
Minu jaoks enesetapp on nähtus, mis tundub loomulik, seega see sõna ei käivita minus muud kui rahulikke tundeid. Minu jaoks minu enda kontekstis mõjub see sõna, mõte, kontseptsioon isegi vahel kergendavalt. Miks?
Kui ma olin teismeline ja ka hiljem ma vaatasin või ma kartsin, et ma olen näinud internetis lapspornot. Alates sellest on mind saatnud ka enesetapumõtted. Aga enesetapumõtted pole ainsad mõtted, mis minus kerkisid. Palju mõtteid tekkis iseendast, ühiskonnast, seksuaalsusest ja õiglusest. Mõtteid tekkis ka tõest ja usust. Mida kõike inimesed ei usu tõsi olevat. Mida kõike halba inimesed ei ole valmis uskuma. Hiljem, nüüd päris hiljuti, ma kasutasin AI-d, et modifitseerida pilti alaealisest, et ta oleks alasti. See pole tegelikult tõsi. Mu mõistus ei usalda mu mälu. See on segane ning sellest ongi raske aru saada. Ma ei mäleta, et ma midagi sellist teinud oleksin, aga ma tunnen, et ma oleksin olnud võimeline selleks.
Ma kahtlen oma mälus, kust ma siiski ei leia ühtki jälge, et ma midagi sellist teinud oleksin. Ma ei ole leidnud ka arvutist ühtegi sellist jälge, et ma midagi sellist teinud oleksin.
Võltsmälestused või täpsemalt oma mälus kahtlemist on mul tulnud ette ka varem. Minu instinktide loogika on olnud selline: parem tunnistada end süüdi, isegi kui ma pole süüdi selle asemel, et midagi kategooriliselt moraalselt pjedestaalilt eitada ja eksida puuduliku mälu tõttu. Neuroloogide sõnul pole mälu see objektiivsete faktide puudulik või rikkalik varasalv, milleks seda üldiselt peetud on ning talumatu on mõte valetamisest olulistes asjades.
Teatav valetamine on eluterve ja peegeldab realistlikku arusaama ühiskonnast, aga seda on keeruline sihipäraselt oluliste asjade puhul teha. Aju saab aja jooksul üle koormatud.
Te arvate, et ma trikitan retooriliselt? Hägustan sihipäraselt selleks, et te ei teaks, mida uskuda? Ma võin ju öelda mida iganes. Ja ma ei süüdista teid. Samamoodi, nagu keha ei jäta meie hooleks südame tuksumist, kopsude hingamist, ei ole kontrolli all, mida usume. Ma olen ju samasugune.
Mu mälu on selline, et kui ta ei leia midagi, milles mind süüdistada, siis ta on loominguline ja proaktiivne minu õõnestamisel. Ma hakkan peas ketrama erinevaid patte, kuritegusid ning kui ma päris veenvalt ei suuda välistada midagi, et see on võimatu, siis see on võimalik fakt. Ning kas on võimalik, et ma olen midagi unustanud? Jah. Ma unustan kogu aeg asju. Kas on võimalik, et ma olen midagi teadlikult unustanud, sest aju ei taha midagi valulikku meenutada? Mul pole õrna aimugi, kas see on võimalik. Mul pole õrna aimugi, kas see on võimatu. Jne. Jne.
Ma tean, et ma olen ekstreemset, väga fetišitesse kalduvat pornot vaadanud juba umbes 12-aastasest alates. See oli minu viis, kuidas tulla toime koolistressiga. Mind kiusati ning aastaid kestnud alandus demoraliseeris mind, nagu paljusid teisi lapsi. Ma olin ilmselt keskmisest tundlikum ja nõudlikum poiss. Reageerisin ägedamalt, karjusin, läksin ähmi täis ning olin arg. Küll aga mulle meeldis esineda, sest kodus ma olin kogu see, kes sai peamise tähelepanu. Vanemate silmis ma ei saanud väga eksida, mu õe ja isa armastus on alati olnud liiga suur. Seega ma olin edev, ebakindel ja intensiivne ning jäin ilmselt sellepärast hambusse. Mu koolikaaslased olid üldiselt karmimad poisid ja tüdrukud karmimatest kodudest, nad olid pärit natuke teisest maailmast kui mina. Mind nad oma maailma kunagi ei võtnud. Midagi minu juures oli võõristavat. Minu erinevust tuletasid nad ka mulle meelde päevast päeva, aastast aastasse. Seega ma vaatasin pornot. Kuid mitte ainult, ma mängisin ka arvutimänge. Võtmesõna on ilmselt arvuti.
Kuid pornograafia oli minu jaoks peamine ventiil. Ma ei teadnud, kui palju keegi teine pornot vaatab. Ma ei teadnud, mis on normaalne. Ja ma vaatasin seda iga päev. Kogu aeg. Seks ei olnud iseenesest tabuteema meie kodus, aga keegi ei öelnud mulle ka, mis on normaalne. Mis ei vääri häbi. Kuna ma ei teadnud, mis ei vääri häbi, siis ma ei rääkinud pornovaatamisest. Mida aeg edasi, seda äärmuslikumat, haruldasemat sisu mu mõistus otsis. Enamasti pahelisus ja keelatus oli see suund, kuhu tähelepanu läks. Mida imelikum sisu, seda vähem julgesin ka sellest rääkida ning seda vähem motivatsiooni rääkimiseks oli. Ma küll püüdsin, kuid need katsed olid väga abitud ning keegi tegelikult ei saanud aru, kui suur mure mul oli. Ma olin niigi madala staatusega koolis, ma ei tahtnud ka, et inimesed võiksid teada saada, et ma olen krooniline pihkur ja halvas mõttes veidrik.
Hilisteismeeas ma käisin tumeveebis. Toona ei olnud see isegi ebaseaduslik. Eestis võis külastada lapspornograafia lehekülgi internetis kuskil kuni 2013.-2014. aasta kanti. Ma olin alati elanud teadmises, et teen midagi ebaseaduslikku. Kui ma oleks teadnud, võib-olla oleks mu ärevus väiksem olnud. Ma ei mäleta, et ma seal oleksin midagi hullemat näinud, kui ma nägin tavalises internetis. Ma ei ole kindel, kas ma seal üldse lapspornot nägin. Lehed olid seal amatöörlikud, aeglased ja katkised. Mingid lehed tahtsid, et sa teeksid kasutaja või maksaksid jne. Ma ei teinud seda. Ei julgenud.
Ma ei suutnud seda oma peast ära saada. Tumeveebis käigud, eriti koos alkoholiga ja seksuaalses erutusseisundis tekitasid mingisuguse väga intensiivse meeleseisundi. Pärast ejakulatsiooni tekkis jahmatus selle suhtes, mis ma just tegin ning ma tahtsin ennast tappa või hüsteeria võttis mingi muu vormi. See ei tähenda, et ma hiljem uuesti ei läinud. Viimane kord külastasin ma mõnda sellist lehte võib-olla 2015. Kas ma kunagi ühtegi lapsporno pilti nägin, ma ei tea. Kuid see keelatus ja uudsus tekitasid mul peas võimsa reaktsiooni, hoolimata sellest. Alati on mind seksuaalselt tõmmanud puberteeti jõudnud ja vanemate teismeliste tüdrukute/naiste poole. Tervikpilt on muidugi keerulisem. Adrenaliin või dopamiin võivad kultiveerida ka stsenaariume, kus ma fantaseerin kellestki nooremast, kuid see fantaasia tekib harva.
Ma vandusin, et ma kunagi ei räägi nendest asjadest kellelegi ning keerasin mälestuste ning ühtlasi nendega seotud tunnete purgi nii kõvasti kinni, kui suutsin. See kõik hakkas käärima. Ma mõtlesin selle peale, mis lehtedel ma olen käinud, kuhu klikkinud, mida see tähendaks, kui keegi teada saaks. Kas politsei paneb mind vangi? Kas vangid tapavad mu ära? Kas ma räägin psühholoogile? Psühholoog peab rääkima sellest politseile, kes paneb mu vangi, kus mind tapetakse ära. Kas mind tapavad ära kõik need inimesed, kes ähvardavad mind ära tappa internetis? Need, kes ütlevad, et kui pedofiil teeb enesetapu, siis see tähendab, et prügi viskas ennast ise ära.
Ma ei oska teile kirjeldada, mis tunne mul oli, kui tuleviku peale mõtlemine ei olnud enam füüsiliselt võimalik. Nagu keha ise ei usuks, et sel lubatakse viie minuti pärast elada. Ma tahtsin sellest rääkida, öelda kui raske mul on. Kuid ma vandusin mitte rääkida, sest rääkimine on ohtlik. Rääkimine on ja oli probleem ja lahendus samal ajal. See on tõesti karm, kui miski millest sa arvad, et sõltub su elu, on samal ajal lahendus JA probleem. See on peadpööritav liikumine. See on mu mõistuse õel trikk, kuid on veel õelamaid.
See on olnud mu reaalsus suurema osa minu täiskasvanueast. Ma internaliseerisin kõik, mida inimesed seksuaalkurjategijate kohta ütlesid. Olgu tegemist vägivaldsete vägistajate või kellegi kohta, kes olevat teinud kohatuid kommentaare oma kolleegile ja seda arutati avalikult. Ma tundsin, et kõik see käib minu kohta. Ja ma sain aru, et rääkida ma ei saa. Kõige võimsaim ventiil oli ennast rahuldada, kuigi see teeb ju hullemaks. Selle mustri nimi on ehk kompulsioon. Ma tegelikult ei tea.
Kui politsei esimest korda ütles mulle, et nad ei taha või nad ei näe põhjust minu karistamiseks, ma ei uskunud seda tegelikult, kuigi ma kuulsin neid sõnu. Ma kirjutasin neile veel mitu korda, et küsida üle, et kas te teate, et ma ju tegelikult ei tea, mida ma olen teinud, ma ei mäleta. Ma saan rääkida teile ainult, mida ma mäletan. Ma tean ju, et ma olen istunud arvuti ees tuhandeid tunde vaadates pornograafiat, langedes äärmusliku sisu jäneseurgudesse. Kes teab, mis pildil ma klikkinud olen. Ehk ma kirjutan veel: "Ma tahan olla aus, mul on paha olla ja terapeut maksab raha, ma äkki tegin AI-ga midagi keelatut. Ma olen kirjutanud teile juba neli korda..."
Ma olen teinud AI abiga iseendale pornot. Mitte jaganud seda kellegagi. Ma kardan, et kas ma olen üles laadinud pilvepõhisesse programmi mõne tavalise pildi alaealisest ja selle AI abil lahti riietanud. Iseenda jaoks. Ma ei mäleta seda. Ma arvan, et ma mäletaks seda. Mu aju skännib 24/7, kas ma olen milleski süüdi. Selle AI loonud firma ütleb, et minu privaatsed asjad on privaatsed, aga nende ettevõtete tegelik andmete käsitlemine on must kast.
Ma kaotasin võime normaalselt magada umbes 2013. Suurem osa öödest ma olin üleval, kuni kurnatus mind niitis. Viimase kümne aasta jooksul on juhtunud tihti, et ma olen voodis terve öö ärkvel. Vaatan pimedas seina ja lage, üritan mõelda välja, kas ma olen koletis ja mida ma pean tegema. Katsudes sealjuures püsida liikumatuna, et ma elukaaslast ei ärataks. Rääkimine oleks probleem, rääkimine oleks lahendus. Jne. Hommikul on töö. Inimesed, kes teavad, mida tähendab aastatepikkune krooniline magamatus saavad aru, kui põrgulik see on. Praegu magan ma unerohuga.
On olemas elavat, käegakatsutavat meeleheidet. Aastate jooksul ehitab ta ennast suuremaks ja vankumatumaks. Ning see meeleheide ehitab ennast energiaga, mis kulub selle vastu võitlemiseks, selle tõrjumiseks. Pingutus meeleheitest välja rabeleda muutub meeleheite sideaineks. Eriliselt peenelt õel kognitsiooni trikk. Aga sellest on ka kurjemaid.
Kuidas keegi võiks arvata, et ma tahan või naudin laste kannatusi? Mul on vahetu kogemus lapsepõlvetraumaga. Mu lapsepõlv oli põrgu pärast seda, kui vanemad mu esimest korda teiste lastega mängima lubasid. Kas ma arvan, et piltide vaatamine tegi kellelegi head? Ei. Kas see tegi kellelegi halba? Ei. Kas ma kahetsen, et ma klikkisin või võib-olla klikkisin kuskil, kus oli alasti alaealine või mitu? Jah, mul polnud muud põhjust seda teha, kui et maandada midagi negatiivset, kasutades selleks oma seksuaalsust. Maailma paremaks ma sellega ei teinud. Ma üritasin kaua mõista, kuidas ma olen kedagi internetis nähes traumeerinud. Inimeste süüdistustel pole piire. Nad usuvad kõige halvemat. Ma veensin ennast selles lõpuks, et ma olen mõjutanud kuidagi algoritmide ja klikkidega reaalsust nii, et ma olen süüdi lapse traumas. Kelle? Ei tea. Kõigi? Ning see veendumus on nõrgenenud, tugevnenud, nõrgenenud ja jälle tugevnenud. Seda olenevalt sellest, kui palju ma magada olen saanud.
Kuidas mõista minu seksuaalset iha ja rohkeid fantaasiaid täiskasvanute suhtes, kui mina olin laps? Kas ma fantaseerisin enda piinamisest?
Ma nüüd olen saanud rääkida neist asjadest üksikute inimestega. See on aeglane ja valulik. Ma ei suuda ikka kellelegi korralikult silma vaadata, kartes reaktsiooni. Kartes tema pilgust lugeda välja, et ta kannab mind inimesena maha.
Ma kardan, et mu sisse vaadata on inimestel ebamugav. Kuulda neid asju on inimestel ebamugav. Nad ei saa aru, et minu elu sõltub minu otsusest elada. Ma ei tea, kui palju minus on loomulikku emotsionaalset tõmmet enam inimliku õitsemise, kasvamise, eneseteostuse, heade suhete jne suhtes, mis puudutab mind ennast. Samas miski enam ei hirmuta ka nii väga. See juhtub siis, kui sa elad terve elu hirmus. Lõpuks valu pole muud kui mingit sorti kogemus, mitte midagi dramaatilist. Valu annab masendusele aktsendid, loob tumedale taustale tumedamad ornamendid. Harjunud silm näeb neid. Lõpuks naerad lihtsalt omaette, kui sa pole 50 tundi järjest magama jäänud. Saad kannatustega sõbraks, nii öelda. Eks vist universaalne vananemise kogemus ka, milleks väga tõmmelda.
Keegi ei suuda mind armastada peale minu perekonna. Samas eriti toorel hetkel mõtlen: kas isegi veri suudab vastu panna ühiskonna jõule? Miski ei suuda. Ajaloos on palju perioode, kus perekonna häbi peseb ainult perekonna veri. Vähem dramaatiliselt: perekond on võimeline armastama üht oma liiget, aga mitte teist. Ma ei ütle, et minu perekond. Ma ütlen, et perekond. Ma olen pessimist. Ma ei usu, et palju on muutunud, mis puudutab kollektiivi vägivalda või selle vaikivat ähvardust üksikisiku vastu. Ma ütlen seda rahulikult. Rahulikumalt, kui te arvate.
Ma ei näe oma ninaotsast kaugemale? Aga mu ninaotsast kaugemal on lihtsalt mu surm või parimal juhul ilma reegliteta tagakius, mis suubub taas surma. Ma ei kalasta kaastunnet. See on mu tunnetus või haigus. Ning jah, mul on mitmeid põhjuseid selle teksti kirjutamiseks, mida ma tekstis endas ei avalda. Ma ei varja seda, et ka mul on varjatud kaalutlused. Te ei pea kõike teadma.
Selle teksti eesmärk on ka mind tõsta. Ma väga ootan sellest tõusu. Mu emotsionaalne kasv on vist pidama jäänud, sest ma ootan tõusu 20 aastat hiljem, kui vist on tavaline tõusu oodata.
Aitäh, et sa oled nii kaugele lugenud. Ma ei jõua seletada sulle täpselt miks ma seda teen, aga see on mu lubadus: kui keegi demonstreerib mulle, et ma tõepoolest laadisin üles pildi alaealisest, mille ma tõmbasin juhuslikult internetist, võtsin ta pildil alasti ning see pilt on kuskile lekkinud, kuigi ma tegin seda iseenda jaoks, ilma jagamata, ilma lubamata seda AI treenimiseks kasutada, kuigi ma kustutasin selle ära ning see pilt levis, jõudis selle sama alaealise pilgu alla ning selle tõttu ta tappis ennast ära, siis ma kaalun uuesti, kas ma tapan ennast ära. Kuni selleni, ma keelan selle endale.
Ma kaalun seda, kui see seos on tõepärane, psühholoogiliselt selge ja arusaadav, kui nullid ja ühed on jätnud eksimatu raja, kui ma kunagi üldse laadisin mõne alaealise pildi üles. Ma ei mäleta, et ma seda oleksin teinud. Aga kui ma olen seda teinud ja keegi, kes on võlur interneti ja arvutitega, midagi sellist kunagi suudab mulle tõestada, et keegi on ennast konkreetselt selle pärast ära tapnud, siis ma luban, et ma kaalun enda tapmist uuesti.
Ma ei tea, kuidas sellist jada on võimalik tõestada. Võib-olla on see võimalik, võib-olla on see võimatu. Ärge oodake selles minult suurt koostööd, kui teie eesmärk on tõestada, et ma peaksin ennast ära tapma. Kuid selle kokkuleppe ma teile annan. Teile, kes te arvate, et prügi peaks ennast ise ära viskama.
Kas ma pakuksin sellist jaburat kokkulepet, kui mu mõistus oleks täiesti terve? Ei. Kindlasti mitte. Ma isegi ei usu, et inimesed saavad selle sisust tingimata aru. Aga mu mõistus ei saa tõenäoliselt kunagi päris terveks. Igatahes, ma olen väsinud ootamast. Ma ei hooli isegi sellest, kui keegi ei suuda sellest tekstist mingit tõsidust vastu võtta, kuna see ei haaku üldse nende reaalsuse ja elutunnetusega. Ma mõistan seda täiesti. Ma ei usu, et ma tingimata ehitasin silla meie vahele. Võib-olla ma lihtsalt osutasin kuristikule meie vahel, et saada hakata ehitama silda. Ma mõistan, et vähesed tunnetavad elu nii nagu mina ning nimetavad ennast selgesilmseks. Mina nimetan ennast SUHTELISELT selgesilmseks.
Las ma olla siis hoiatuslugu. “Vaadake, mis juhtub, kui…”
See on mitmel tasandil absurdne kokkulepe, aga ma ei pilka sind, lugeja. Vastupidi, mul on hea meel, et sa oled siin ning ma tervitan sind. Ma saan aru, et selline juhuste ahel (see üleslaadimine AI-sse ning selle konkreetne kulg), mida ma kardan, ongi juhuste ahel ning ärevuses aju vili. Selle asja nimi on what if chain või catastrophizing chain, millest võiksid lugeda. Ma ei mäleta, et ma tegin seda, sest ma ei teinud seda. Midagi sellist, mida ma kardan pole juhtunud ning ma julgen väita, et ma ei vääri surma. Üldse need morbiidsed toonid, need ei anna edasi kõike, mida oleks vaja edasi anda. Need morbiidsed toonid ei anna edasi ka mind.
Inimestele, kes on vihased, sest nad ei saa aru, kuidas ma näen ennast ohvrina: ma usun, et me peaksime rääkima. Mu elutunnetus on selline, nagu see on ning minu minapilt ei ole üheski mõttes valmis. Ma olen võtnud oma identiteedi tükkideks lahti ja olen loobunud sellest, mis mulle ei meeldi ning üritanud kultiveerida seda, mis mulle õige tundub. Seega mul pole mingit identiteeti, mida ma kaitseks, mille kadumist ma kardaks. Vähemalt, see on ideaal, samuti nagu see: ma tahan parandada maailma tõe abil. Alustage sellest: mõelge, kui teie laps on pedofiil? Ja ma ütlen seda ka, uskumata, et see kedagi väga huvitab, aga ma ei ole pedofiil. Samas ma ei taha väga ennast nendest distantseerida. Tundub selgrootu end nendest distantseerida. Kuid ma ei tea ka seda, kui palju ma suudan neid aidata.
Ma ei tahaks olla nii intensiivse teksti kirjutaja, ma tahaksin olla jahe vaimuaristokraat. See on see, mille poole ma püüdlen. See on see, mille poole mu järgmised tekstid või mis iganes asjad püüdlevad. Selles tekstis on nähtaval kogu minu halb maitse.
Andestage mulle, kui ma saan magada, kui ma suudan naerda, kui te näete mind lõõgastumas, kui te näete mind kedagi embamas. Mu lähedased on toonud mu ellu värvi ka siis, kui ma ise ei ole suutnud seda teha.
See ei ole enesetapukiri. See on kokkulepe teile, kes te räägite laste kaitsmisest, kuid veel suurema naudinguga räägite eluaegsest häbistamisest, alandamisest ja omakohtust, mis on lihtsalt toores, piinav vägivald. Ajalugu teab, mis on omakohus. Ja ajalugu saab tulevikus teadma ka praegust olevikku ning teid ja mind. Teid ei huvita lapsed. Teid huvitab mingite inimeste kasutamine ühiskondliku piksevardana. Ja siiski, pole ka teie üdini pahad, suudan ennast ka teis näha. Ehk ma teen teile väga liiga.
Need inimesed, kelles päriselt on valu, neile tunnen ma kaasa. Ma EI sea kahtluse alla kellegi ohvriks olemist. Ma näen teid. Ma olen võimeline mahutama endasse nii teie kui enda. Täpsem oleks öelda, et ma ei tea, kuidas ma teisiti saaks. Andestage, et ma mahutan ennast ka. Ma kavatsen avaldada siin blogis aegamööda selle, mida ma tean ja ei tea ning kui ma eksin, siis seda saab tõestada. Lõppkokkuvõttes loeb tõde või tõele lähenev vaidlus.
See vaidlus ei ole ära peetud, mitte tegelikult.
Ma olen nõus ka muutma oma vaateid, kui tõde ei ole minu poolel. Jah, seda lihtsat tõde ei öelda piisavalt tihti. Ma panen täie paatosega.
Selle teksti kirjutamine on küllaltki raske olnud ja ma ei ole milleski päris kindel. Ma ei ole piisavalt objektiivne, et ennast päris külmalt vaadelda. Elu on olnud nagu mingi selline sürreaalne õudusunenägu. Ma olen andnud endast parima ja annan jätkuvalt, aga kokkulepe kehtib.
Kes tunnevad ennast ära minu kogemuses, ma kutsun teid mitte endale liiga tegema. Ma kutsun teid üles rääkima. Minu antud kokkuleppe ainus eesmärk on see, et see võimaldab mul rääkida. Rääkimine on lahendus, on probleem, kuid lõpuks loeb see, et see on lahendus.
Eks mul ole palju mõtteid pedofiiliast ning kaasasündinud seksuaalsusest, traumast, ühiskonnast ning lastest jne, jne. Aga kõigepealt ma tahtsin teile anda selle kokkuleppe. Ma tunnen, et raskus on mu sees natuke järgi andnud ja ma saan paremini hingata.