Kommentaar oma esimesele postitusele “Enesetapust”
Minu esimest sissekannet siia blogisse võis olla raske lugeda paljudel, kes mind tunnevad. Ikka on raske, kui keegi lähedane kirjutab enda enesetapu potentsiaalist. Kuid ma kirjutasin seda sellepärast, et enesetapu potentsiaal elab kõigis inimestes. See on elu osa. Ma ei ütle, et see on suur osa minu elust. Ei ole. Ei ole kunagi olnud. Kuid ma toetan seda, et sellest peab rääkima kõvema häälega ja palju rohkem. Nii kaob tabu.
Tegelikult rääkis see esimene postitus hoopis muust. See rääkis sellest, kuidas suurema osa minu elust on ära rikkunud hirm. See rääkis hirmust saada sildistatud pedofiilina. Isegi mitte seda, vaid kellegina, kes on kahjustanud pöördumatult lapsi. Hirm selle sildi ees. See moraalne vasarahoop, mis selline süüdistus on, paneb õhku ahmima. Kuid ma olen praegu palju rohkem tasakaalus. Ma olen rohkem tasakaalus kui siis, kui ma kahtlastel lehekülgedel käisin. Kas ma olen rahul endaga, et ma neil lehtedel käisin? Ei. Kas ma kahjustasin kedagi sellega? Ei. Kas sel võis olla mingisugune üleüldine halb mõju? Võib-olla. Kuid ma olen üles tunnistanud kõigile selle nüüd. Ma olen oma kahetsemised ära kahetsenud. Mingi hetk peab tulema sellele piir. Ma ei ole vastutav kõikide inimeste kannatuste eest, keda on kunagi ära kasutatud. Minu süüdistamine, kui keegi seda üldse teeb, enam ei ole õiglane. Ma olen otsustanud olla aus ja parem ning olen astunud selleks kõik sammud. Kas see teekond saab kunagi tegelikult läbi? Ei. Ma tahan alati olla parem. Kas ma tunnen kaasa neile ning mõtlen nende peale, kellele vaimse tervise hädad ja äng ei taha anda asu? Jah. Loomulikult. JAH. Kuidas ma saaksin teistmoodi?
Ning ei, ma ei pea ennast moraalse inimese võrdkujuks. Minus on palju, palju egotsentrismi. Minu pattude nimekiri on väga pikk. Ma ei ole olnud hea kaaslane. Ma ei raputa endale tuhka pähe, ma ei otsi haletsust. Ma ei taha ka tekitada kelleski tunnet: “Milline ausus!” Ka ausus võib muutuda kinnisideeks, kui probleem asub tegelikult kuskil mujal.
See, mis see oli, oli äärmusliku pornovaatamise kuri tsükkel: vajan pornot, et ärevust maandada, kuid porno tekitab ärevust.
Ma olen rohkem tasakaalus kui siis, kui ma esimese blogipostituse tegin. Kuigi ma ei ole täiesti tasakaalus.
Selline hirm, mis mul oli, ei olnud eluterve hirm. See oli elu defineeriv hirm. Selle hirmu tõttu muutus kogu minu elu eesmärk väga lihtsaks: võitlus hirmu vastu. See on mu ainuke tegelik ambitsioon elus. Kui te vaatate mulle näkku, siis te peaksite neid seal nägema: hirmu ja võitlust.
Pidev ärevus, sellega ma ei suuda elada. Seda ma ei taha.
Kui te näete mind, kui lihtsalt hirmust ja magamatusest segi läinud inimest, ka see on okei. See on ka teatud mõttes tõsi.
Kuid selle esimese blogipostituse kõige tähtsam eesmärk oli suuta avaneda, olla avalik. Rääkida, juhtugu, mis juhtub. See ei saanudki tulla muud kui keeleline, stiililine prügimägi. Samuti mu hoiakud teiste inimeste suhtes, mu hoiakud elule, kultuurile, õiglusele, seksuaalsusele, ma ei suutnud neid puhtalt ja õiges modaalsuses kirjutada. See on pigem sümboolne ja katartiline tekst minu jaoks. Selle kirjutamise protsess, selle alatoimetatus, spontaansus, kõik see pidi nii olema. Kui ma oleks jäänud liiga kauaks mõtlema, ei oleks ma midagi paberile pannud. Kui see, mis ma kirjutasin riivas teid, pidage ka seda silmas.
Kindlasti pole see võõras teile, mida ma räägin. Kisendades ja nuttes või vihaselt on laused ning mõtted katkendlikumad. See tekst oli kõike seda: kisendamine, nutmine ja viha. Abipalve? Ilmselt.
Ma ütleks ka seda veel, et kogu ebatäiuslikkuse, soovimatu kahetimõistmise ning muude probleemide juures, mis sel postitusel oli, see peab jääma nii, nagu see on. See on sammas, millel seisab minu julgus, mis puudutab kirjutamist. Kuid ka antud kommentaar on oluline, et te saaksite aru, et see ei olnud peamiselt sisuline, vaid sümboolne tekst.
See sümboliseerib soovitud algust.
Ma tunnen ka, et ma kirjutasin selle kommentaari kohast, mis on jõupositsiooni diametraalne vastand. Kas see on hirm, mis kõneleb või see on adekvaatne tunne, näitab vast ainult aeg. Ma hakkasin ennast kaitsma, ma tunnen kogu aeg, et ma pean ennast kaitsma. Äkki see muutub ka. Ma tunnen, et eluterve ja realistlik seisund on selline, kus sa tunned ka õigust rünnata, vastandada. Mitte inimesi rünnata, aga arusaamu.