Teine kommentaar postitusele “Enesetapust”
See on absurd, et ma puhun nii suureks millegi, mis on täiesti privaatne: AI-ga kellegi riidest lahti võtmine. Pilt. Iseendale. Perverssus, mis ei kahjusta kedagi.
Teiseks, see on absurd, et ma olen võtnud selle teemaks ja pean võimalikuks, et ma seda tegin, kuigi mul pole absoluutselt ühtegi mälestust, et ma oleksin isegi tahtnud midagi sellist teha.
Mis toimub? Hirm vist.
Ma päriselt olen AI-ga genereerinud seksuaalse sisuga pilte privaatselt iseendale, aga seda täiesti nullist ehk mitte nii, et ma võtan pildi kellestki päris inimesest, et seda töödelda. Ma olen teinud näiteks nii: “AI, genereeri mulle väikeste rindadega noor naine”. Seejärel ta genereerib. Võib genereerida lõputult. See on eksimatult AI genereeritud looming. Kuid nii, et laen internetist alla mõne konkreetse isiku pildi, et seda erootiliseks töödelda, ma pole teinud. Võib-olla mu aju arvab, et kui ma seda ühte asja tegin, äkki tegin ka seda teist.
Aga ma ei teinud. Mis toimub? Ma mäletaks seda. Aga miks ma sellest räägin?
Ma arvan, et see näitab, mida suudab teha hirm. Vahel on kergem tunnistada end süüdi, kui sa pole süüdi. Päästab sellest võitlusest tõestada, et sa pole süüdi. Päästab sellest ohust, et keegi arvab, et sa ei julge tunnistada tõtt. Ja tõde on see, et ma arvan, et meis kõigis on ambivalentsust ja amoraalsust. Ma arvan, et meis kõigis on seksuaalset ambivalentsust, väga mitmes mõttes. Ma usun ka, et meis kõigis on seksuaalset amoraalsust. Seega, ma ei taha valetada ja öelda, et ei, MINU fantaasiad on puhtad. Mida iganes see ka ei tähendaks. Ei taha öelda, et MINU seksuaalses käitumises pole kunagi olnud midagi egoistlikku. See oleks lihtsalt vale.
Põhjus, miks minu kompulsiivset fetišite ja fantaasiate võrgus siplemist on nii raske olnud välja juurida, on see, et ma tunnen kogu aeg ühiskonna eelarvamuste jõudu. Eelarvamused, et ma olen jälestusväärne oma divergentsete tõmmete tõttu, pöördumatult fikseeritud oma fantaasiatesse, keegi, keda ei tohi rehabiliteerida, kui ta on kord juba kasvõi ühe vea teinud. Keegi, kes ei vääri mitte üheski vormis ühiskondlikku aktsepti, isegi mitte eraelulist õnne. Ma samastasin ennast kurjategijatega ammu enne, kui ma ühelgi kahtlasel lehel käisin. See toimus juba hilisteismeeas. Mis lõi minus tingimused selliseks ärevuseks, ma ei tea.
Keda huvitab, et mul lapseeast peale oli pornograafiasõltuvus. Mõned väidavad, et sellist sõltuvust pole isegi olemas. Paljudel teistel oli ka keeruline lapsepõlves ja nemad ei ole käinud nendel lehtedel. Järelikult minu puhul oli tegemist kalkuleeritud taotlusega varasest east veebilinkide peale vajutamisega kahjustada läbi mingi binaarse voodoo võõraid teismelisi. Teatud tegevused veebis kindlasti on mõõdetavate tagajärgedega, aga kindlasti mitte minu närvilised klikid siin-seal. Kas seadus teeb vahet? Kas kedagi huvitab?
Mida ma arvan, et keskmine inimene mõtleb, kui ta loeb mu teksti: “Mis selle mehe enesehaletsus loeb vägistatud lapse kõrval?” Sest ma vastutan kõigi kuritegude eest, mida sa internetis näha võid.
Internet on inimeste jaoks siiamaani midagi müstilist. Võib-olla ma olen ebaõiglane. Kui kellegi jaoks autoriteetne inimene ütleb, et pildile või isegi galeriilingile vajutamine oli vägistamine, siis seda ka usutakse. Vähemalt see mass inimesi, kes hoiavad avalikku arvamust alal. Ignoreeritakse loogilisi küsimusi, miljoneid täpsustusi, mis peaksid sellise arutluskäigu juures tekkima. Laste nimel kõike ning tehnoloogia on liiga keeruline.
Jah, muidugi ma ei oleks pidanud nendel lehekülgedel käima. Mu elu seisis häbist, kahetsusest, segadusest ja ma võtsin ise initsiatiivi, kirjutasin sellest politseile. Rääkisin. Mida ma veel teha saan? Käin kahe terapeudi juures korraga.
Piltide vaatamise keeld on juba oma olemuselt nagu midagi sakraalset. Pole ime, et inimestel tekivad fantastilised kujutelmad selle keelu rikkumise tagajärgedest.
Jah, see on mõistlik, et lapspornograafia on keelatud. Mõistlik ei ole selle tähendus inimeste peades.
Kõrvalepõige:
Mis asjad on üldse “lihtsalt fantaasiad”? Ma ei saa öelda, et need “lihtsalt fantaasiad” on mu elu kergemaks teinud. Samas, kui sa määratled fantaasia ära, et “miski, mida ma kunagi päris elus ei tee”, siis äkki see on “lihtsalt fantaasia”. Aga see määratlemise samm tundub vajalik. Vähemalt selleks, et mitte ajada sassi fantaasiaga, mille teostumist kunagi sa soovid. Selles mõttes ma ei kaitse alati isegi fantaasiaid.
Kõrvalepõige läbi.
Ma ei oska selles ärevuse ajuudus hästi kirjutada. Ma tean, et tekst triivib. On amorfne. Andke andeks.
Mu ajul on ohtlik tendents tunnistada omaks asju, mida ma pole teinud. See on see, millele ma tahan praegu keskenduda. Ma räägin nüüd AI-ga pildi mittegenereerimisest. Sellest, millest ma tahtsin rääkida.
Mis toimub? Ma pole midagi teinud, aga mul oli paaniline-fanaatiline hirm, et olen. Nüüd on see hirm möödas. Enam-vähem. Pidev keskendumine mingile olematule tõenäosusele, et mul on järsku tekkinud mingit sorti mäluhaigus. Pidev keskendumine sellele, et maailmas ei saa milleski täielikult kindel olla. See on see, kuhu viib hirm. See viib loogika hülgamiseni, täieliku usalduse kaotamiseni iseendasse. Nüüd ma usaldan oma mälu ja olen natuke rahulikum. Aitäh kõigile neile, kes on mind kuulanud ja aidanud mind minu “aga-kui-ahelatega”.
Minus on ärevus seksuaalsuse ja ühiskondliku staatuse pärast, nagu ma oleksin ikka nooruk.
Mulle on öeldud, et ma peaksin püüdma rahuneda, võtta seda kergemalt. Mul ei ole sellist lihast kaua olnud. Agonisti, mida pingutades saaks see antagonist puhata.
Mul hakkab seda teksti lugedes kurb. Ma olen kuskil kohas millestki väga valesti aru saanud ja see on muutnud mu elu.
Ärevus kõneleb: “Võib-olla sul on mälulüngad, sest sa jood. Võib-olla sul on mälulüngad sellepärast, et sa magad väga halvasti. Sinus on egoismi ka. Sinu seksuaalfantaasiad on amoraalsed. Kõik on võimalik. Võib-olla on see soovmõtlemine, et arvad, et su mälu on korras. Võib-olla sa valetad endale, sest sa loodad nii väga, et miski oleks tõsi, isegi kui see pole tõsi. Kõik on võimalik.”
Kui ma ei saa teistega reflekteerida oma hirmude üle ning need jäävad ainult minu paanikas aju käsitleda, siis aju sünnitab selliseid koletisi. Ta on teinud seda terve mu elu. Aga terve mõistus peab võitma. Ja peab olema inimesi, kes hoiavad mu ees peegleid mitte kõverpeegleid.
Seega, ei, ma pole kedagi AI-ga riidest lahti võtnud. Ei alaealist ega täisealist.
Kas see huvitab üldse kedagi? Olen ma kirjutanud mitte millestki? Kas mul on mingi nõme ja väga levinud tagakiusatu kompleks?
Hädises seisus vennike igatahes.